Virtuaalkaart või füüsiline kaart

Virtuaalkaart on päris kaart. Sama võrk, sama numbrivorming, sama autoriseerimise tee. Ainus, mis tal puudub, on plastitükk, ja see on oluline harvemini, kui arvatakse – kuid need olukorrad on konkreetsed ja ebamugavad.

Küsimus pole seega selles, kumb kaart on parem, vaid selles, kas seal, kus maksad, on plastkaarti üldse vaja.

Kus virtuaalkaardist piisab

Toimib kõik, mis võtab kaardinumbri: veebipoed, tellimused, rakendusepoed, reklaamikontod, ette tehtud lennu- ja hotellibroneeringud.

Toimib ka kaardi lisamine telefoni rahakotti ja see on osa, mis inimestel kahe silma vahele jääb. Kui kaart on Apple Pay või Google Pay rakenduses, saad poe kassas maksta viipega täpselt nagu plastkaardiga – terminal vahet ei tee. Kirjeldasime seda artiklis Apple Pay ja Google Pay krüptokaardiga.

Enamikul inimestel katab see üle üheksakümne protsendi kulutustest. Seepärast on virtuaalkaardiga alustamine ja plastkaardi hilisem lisamine tavaliselt mõistlik järjekord, mitte kompromiss.

Kus see lõpeb

Sularahaautomaadid. Virtuaalkaardil pole sisestatavat kiipi ega magnetriba ning kuigi üksikud automaadid lubavad sularaha välja võtta telefoniga viibates, enamik ei luba. Kui vajad sularaha, vajad plastkaarti – vt sularaha väljavõtmine krüptokaardilt, et teada, mis see tegelikult maksab.

Kohapeal võetavad tagatised. Hotellid ja autorendifirmad tahavad tavaliselt, et füüsiline kaart esitataks letis, sest nad broneerivad summa, mitte ei võta makset, ning nende protseduur põhineb kaardi läbitõmbamisel nende silme all. Reisimine krüptokaardiga selgitab seda üksikasjalikult.

Kohad, kus terminal on vana või võrguühenduseta. Maapiirkonna tanklad, turuletid, mõned taksod. Viipemakse vajab töötavat ühendust, kiip mitte alati.

Kõikjal, kus kaarti võrreldakse sinu nimega dokumendil – tavaliselt autorendis. Virtuaalkaarti ei saa ette näidata.

Kõrvuti

Mõlemale kaardile lisatakse raha samamoodi ja krüpto konverteeritakse sama tasuga 2,5%. Kaardi tüüp muudab seda, kus saad maksta, mitte seda, mis maksmine maksab – sellest räägib artikkel mida krüptokaart tegelikult maksab.

Kuidas valida ilma üle mõtlemata

1. Alusta sellest, mille eest eelmisel kuul tegelikult maksid Vaata nimekiri läbi. Kui kõik oli veebis või viipemaksega, piisab virtuaalkaardist ja plastkaart on soov, mitte vajadus.
2. Kontrolli kolme ebamugavat juhtumit Sularaha, hotelli või autorendi tagatised ja iga koht, kus on kunagi kaarti näha tahetud. Ühest jah-vastusest piisab, et plastkaarti tahta.
3. Arvesta igal juhul isikutuvastusega Mõlemad kaardid väljastatakse alles pärast isiku kinnitamist, seega on ajastus sama. Mida see hõlmab, on kirjas artiklis krüptokaardi isikutuvastus.
4. Pea meeles, et sa ei ole kinni Virtuaalkaart praegu ei takista sul hiljem plastkaarti tellimast ja virtuaalkaart töötab pärast selle saabumist edasi. Kaks kaarti, üks saldo.

Viga, mida tasub vältida

Levinud viga on pidada virtuaalkaarti prooviversiooniks ja füüsilist päris kaardiks. Autoriseerimine on neil sama. Kaupmees, kes lükkab tagasi sinu virtuaalkaardi, lükkab tavaliselt tagasi ka plastkaardi, sest põhjus on peaaegu mitte kunagi vorm – see on kaardivahemik, riik või tühi saldo.

Vastupidine viga on osta plastkaart kasutusjuhu jaoks, mis kunagi ei saabu. 499,99 $ ei ole väike summa kaardi eest, mis seisab sahtlis, sest kõik, mida ostad, on tellimused.